*
Kogesin taas ebamaist õnne ja sisemist rahu..
Peale täispikka rahmeldamispäeva lastega õhtul kõhud täis süüa, riided vahetada, hambad pesta... lapsed vooditesse teki alla ja musid põsele. Magavad oma voodites nagu väiksed inglikesed. Läbi hämara toa on näha vaid vargsi liikuvat kogu teki all ja kuulda üksteisevõidu läbi une nohisemist.
Selline kummaline tunne.. nagu oleksid viimane puuduv pusletükk, mis just oma kohale asetatud.. See tunne, et mina sobin siia aegruumi samamoodi nagu kogu ümbritsev mulle sobib. Õnn.
3 kaasa mõtlemist:
selline õnn on hirmutav, kas pole? Lapsed on elu õied:D
on küll :) (keegi on varem ka öelnud, et lapsed on elu õied :) .. aga ma päris täpselt ei mäleta, kes..)
mulle väga meeldivad Su jutukesed. nii südamesse lähevad. juba mitu korda pisarake silmanurka tulnud :)
lapsed on jah elu õied.. ma ka ei tea kust ma seda väljendit kõigepealt kuulsin.
Post a Comment