ma olen väsinud...

ma olen väsinud üksiolemisest. Ma olen väsinud sellest, et arlesel on koguaeg töö, proovid, esinemised. Ma olen väsinud sellest, et veedan nädalalõpud alati üksi. Tagasi nullpunktis. Kas ma nõuan tõesti liiga palju?

...you gave me nothing - now it's all I've got...

Ei, ma ei arva, et keegi nüüd oma kohustustest loobuma peaks.. lihtsalt.. ära kuluta aega, mida sul pole. Perega veetmiseks planeeritud aeg on juba ette kulutatud aeg ja sellele ei saa muid kohustusi liita.

Jajah.. kui sul on kaks väikest last, siis sa ei peagi väljas või pidudel käima - siis sa peadki kodus oma lastega tegelema.. aga ma ei ole ju ainus meie peres, kellel kaks last on.. miks siis reeglid ainult minu kohta käivad?

muudkui üritan ja püüan.. üritan ise hakkama saada ja teiste abil.. aga ikkagi tulevad pisarad.. ikkagi olen ma niiii väsinud.. niii kurnatud.. nii... õnnetu. Õnn jättis mu maha.



Ja siis tulevad pisarad.. ja kaspar hüüab teisest toast: "Emme, mis on?"... Ja siis ma tunnen ennast taas läbikukkuja ja halva eeskuju ja üleüldse nõrga inimesena. Kuidas seletada nelja-aastasele, kes tegelikult saab juba päris hästi aru, mis toimub, et tegelikult on kõik korras.. emme on lihtsalt väsinud..

ja ma isegi ei tea, miks ma seda praegu siia kirjutan - kas selleks, et kui paha tuju lahtuma hakkab, ikkagi mõista, et need tunded olid päriselt ka olemas? Selleks, et ma kõike ilusamaks ei saaks valetada??


andke mulle andeks. ja unustage see ära.

Haiged lapsed ei magagi öösel
nad vaatavad valget lage
avatud silmil, pisarad palgel
paluvad mõistmatult tuge

(kosmikud)


arles on haige. ma tean et niimõnigi ütleks nüüd parastavalt: KARMA!
veel eile ütlesin seda isegi irooniaga pooleks. nüüd on nii valus vaadata pisaraid. nii kasutu abitus. mida saaksingi mina teha, kui isegi meedikud teda aidata ei oska. ma ei taha talle halba. tõesti ei taha.. ma ei taha seda kellelegi.
teen kõik, mis ma oskan ja saan. ehk hakkab parem... ehk saab öösel magada... ehk peab hommikul eriarstile minekuni vastu...


puhun peale.

kergemat vastupanuteed

kergemat vastupanuteed - ma ei saa nendest sõnadest aru.. kergemat teed pidi minemine peaks olema mööda teed, millele on raskem vastu panna. või olen ma millestki valesti aru saanud?
vastupandamatu??? sa oled vastupandamatu?.. aga kui ma tahaks vastu pandav olla? oleks siis vastupandav..

päris tore keel see emakeel..
aga nüüd tagasi põhiteema juurde

nii palju kordi.. nii palju paganama kordi olen mõelnud, et kõige lihtsam oleks võtta kõik, mis mulle kallis - lapsed, mälestused, need asjad, mis tegid kodust KODU.. ja minna. move on with your life. teadküll. teha see kodu kuskile mujale, kellegi teise juurde. kellegi juurde, kes hoolib, austab ja usaldab.. but then again - kes ütleb, et see keegi on teistsugune? kes ütleb, et ma uuesti haiget ei saa???

ja siis ma mõtlen jälle, et kas on mõtet. või millel on.. ma ei taha ennast tühjaks anda, ma tahaks natuke vastu ka. ja nii ma ei julgegi enam armastada.. endast kõike anda.. ei julge. mitte ei suuda või ei taha. suudan küll ja tahan ka aga hirm haiget saada ja tõdemine, et niikuinii jälle saan, võtavad käed värisema.

ja siis ma mõtlen jälle, et KURAT!
ma olen sellesse suhtesse nii palju aega ja energiat pannud.. 25 % oma elueast, 86 % oma tunnetest (14 % viha-armastust-ja kõike muud jaguneb sõprade vahel), ma kolisin temaga maale, ma sünnitasin talle lapsed ja kasvatan need lapsed üles, ma ehitasin meile kodu, ma olen 6 aastat ta sokke ja pesu pesnud, süüa teinud, koristanud, voodit jaganud. elu jaganud.
Kas on mõtet. Käega lüüa ja edasi minna. Kui taldrikus on mõrad, saab sellelt siiski edasi süüa.

ja kui ta nüüd lubab neid mõrasid parandama hakata. tahaks ju uskuda. aga usaldus - suhete vundament - on nii habras, et piisab sellele hingata ja läinud ta ongi. nagu jäälilled. teadküll.

nutsin telefoni otsas. nutsin sõbrale kõrva sisse. "kuhu ma nüüd lähen? kes mind tahab? kes võtaks mu enda juurde, kui mul on kaks pampu käe otsas - üks väiksem, kui teine... ma olen nagu ankrus laste küljes." ja seesama sõber ütles kõige olulisemad sõnad. sõnad, mis hakkavbad mind igavesti elus saatma ja hädast välja aitama. "lapsed pole ankrud - nad on purjed"

kõik saab korda. this too will pass.

veel natuke hala ja läbu

et siis... nii mitu põhjust seda videot vaadata. nii mitmel tasandil. väike rollide ümberpaigutus.. naised meesteks ja vastupidi ning kogu pilt ongi käes. kogu lugu ongi olemas.

...hey, could you do me a favor and keep an eye on him...
.. you get what you deserve...

järgmisest nädalast hakkan korralikuks - telliti kompvekke - päris suur hulk. ja lõpetan annile lapiteki ära. ehk siis.. kes asjalikku postitust otsib - enne järgmist nädalat pole mõtet mu blogi sirvima tulla :P

nii mage kui see ka ei oleks..
nii täppi.

I'm so hollow...