20.3.09

ma olen väsinud...

ma olen väsinud üksiolemisest. Ma olen väsinud sellest, et arlesel on koguaeg töö, proovid, esinemised. Ma olen väsinud sellest, et veedan nädalalõpud alati üksi. Tagasi nullpunktis. Kas ma nõuan tõesti liiga palju?

...you gave me nothing - now it's all I've got...

Ei, ma ei arva, et keegi nüüd oma kohustustest loobuma peaks.. lihtsalt.. ära kuluta aega, mida sul pole. Perega veetmiseks planeeritud aeg on juba ette kulutatud aeg ja sellele ei saa muid kohustusi liita.

Jajah.. kui sul on kaks väikest last, siis sa ei peagi väljas või pidudel käima - siis sa peadki kodus oma lastega tegelema.. aga ma ei ole ju ainus meie peres, kellel kaks last on.. miks siis reeglid ainult minu kohta käivad?

muudkui üritan ja püüan.. üritan ise hakkama saada ja teiste abil.. aga ikkagi tulevad pisarad.. ikkagi olen ma niiii väsinud.. niii kurnatud.. nii... õnnetu. Õnn jättis mu maha.



Ja siis tulevad pisarad.. ja kaspar hüüab teisest toast: "Emme, mis on?"... Ja siis ma tunnen ennast taas läbikukkuja ja halva eeskuju ja üleüldse nõrga inimesena. Kuidas seletada nelja-aastasele, kes tegelikult saab juba päris hästi aru, mis toimub, et tegelikult on kõik korras.. emme on lihtsalt väsinud..

ja ma isegi ei tea, miks ma seda praegu siia kirjutan - kas selleks, et kui paha tuju lahtuma hakkab, ikkagi mõista, et need tunded olid päriselt ka olemas? Selleks, et ma kõike ilusamaks ei saaks valetada??


andke mulle andeks. ja unustage see ära.

4 kaasa mõtlemist:

Tiiu March 20, 2009 at 7:15 PM  

Kurb küll, su elu sarnaneb minu eluga, kui olin noor.Nüüd süüdistatakse mind, et ma nii tubli emme olin.

Veronika March 21, 2009 at 9:53 AM  

Kirjutasin pika arutluse ja siis tuli välja, et lihtsalt ... ahh.

Su tunded on ju täiesti normaalsed. Ja su mees on viimasel ajal täielik anomaalia. Äkki aitab kui ütled talle vastuvaidlemist mittesallival toonil, kuid mitte kurjalt, et näe - siin on kruvi, siin on liist. Olgu olla! Mida sa ikka vihjad ja nutad, kui tema seda ei näe ja ei kuule.

Meie peres toimib see, et paneme oma tööasjad kalendrisse kirja ning nii on kohe näha, mis õhtud on mees või mina kinni. Nii on palju kergem öelda, et täna õhtul oled vaba, mina lendan! Või kutsun ema ja saame koos olla. Eks ta alguses kummaline on niimoodi oma ajaks ja pere ajaks aega planeerida, kuid kui teisiti ei saa, siis parem ikka kui mitte midagi. Ja mis kõige tähtsam - mehel pole mingit õigust eeldada, et sa ju niikuinii lapsega kodus, mis sest siis niiväga on kui ma kauem bändikas olen või mingi asja endale juurde võtan! Sa oled ka inimene. Väga armas inimene kusjuures!

gisgis August 14, 2009 at 3:16 PM  
This comment has been removed by the author.
gisgis August 15, 2009 at 11:08 AM  
This comment has been removed by the author.