hirmu suured-suured silmad
On tõsiasi, et kui midagi väga-väga oodata, võid seda ootama jäädagi aga kui midagi tõsiselt karta, tabab see sind just siis, kui oled hetkeks hirmu unustanud. Nüüd on siis käes. See, mida ma veel eile pidasin Kaspari kaelal kooriklooma-allergiaks, on tänaseks diagnoositud tuulerõugeteks. Kõik lapsed põevad, eks? ei. mina ei põdenud. Ja nüüd rõugetesse jääda oleks minu jaoks.. no.. laastav. Ja lisaks minule on meil kodus ka pisike nelja-kuune piiga... Ma isegi ei tea, mida nüüd oodata. Punne?
Kes on tuulerõugeid põdenud? Kuidas nendega toime tulla??
Ja hoopis teine, hoopis rõõmsam teema siia lõpetuseks:
Veronikal on sünnipäev! Hip-Hip-Hurraa!! Ja saa kähku terveks!!!
Edit: Kasparil on tuulerõuged, sellised:
3 kaasa mõtlemist:
Hehee:D
Tuulerõuged on köki-möki. hunnik punne vaid:D
Õnne ikka vaja ja tervis... muutub päeva jooksu kordi:D Pühapäevane migreenihoog on läint:D
mis iganes teed - ÄRA ainult süga neid, muutuvad armideks. :D ja sel juhul oled järgmine scarface. lmao
pealegi on tuulerõuged overrated. :)
:) olen päris palju foorumeid ja raamatuid läbi lappanud ja selgust saanud. võib öelda, et mul oli vist rõugefoobia. Kaspar ülekere täpiline.
Post a Comment