28.1.09

kergemat vastupanuteed

kergemat vastupanuteed - ma ei saa nendest sõnadest aru.. kergemat teed pidi minemine peaks olema mööda teed, millele on raskem vastu panna. või olen ma millestki valesti aru saanud?
vastupandamatu??? sa oled vastupandamatu?.. aga kui ma tahaks vastu pandav olla? oleks siis vastupandav..

päris tore keel see emakeel..
aga nüüd tagasi põhiteema juurde

nii palju kordi.. nii palju paganama kordi olen mõelnud, et kõige lihtsam oleks võtta kõik, mis mulle kallis - lapsed, mälestused, need asjad, mis tegid kodust KODU.. ja minna. move on with your life. teadküll. teha see kodu kuskile mujale, kellegi teise juurde. kellegi juurde, kes hoolib, austab ja usaldab.. but then again - kes ütleb, et see keegi on teistsugune? kes ütleb, et ma uuesti haiget ei saa???

ja siis ma mõtlen jälle, et kas on mõtet. või millel on.. ma ei taha ennast tühjaks anda, ma tahaks natuke vastu ka. ja nii ma ei julgegi enam armastada.. endast kõike anda.. ei julge. mitte ei suuda või ei taha. suudan küll ja tahan ka aga hirm haiget saada ja tõdemine, et niikuinii jälle saan, võtavad käed värisema.

ja siis ma mõtlen jälle, et KURAT!
ma olen sellesse suhtesse nii palju aega ja energiat pannud.. 25 % oma elueast, 86 % oma tunnetest (14 % viha-armastust-ja kõike muud jaguneb sõprade vahel), ma kolisin temaga maale, ma sünnitasin talle lapsed ja kasvatan need lapsed üles, ma ehitasin meile kodu, ma olen 6 aastat ta sokke ja pesu pesnud, süüa teinud, koristanud, voodit jaganud. elu jaganud.
Kas on mõtet. Käega lüüa ja edasi minna. Kui taldrikus on mõrad, saab sellelt siiski edasi süüa.

ja kui ta nüüd lubab neid mõrasid parandama hakata. tahaks ju uskuda. aga usaldus - suhete vundament - on nii habras, et piisab sellele hingata ja läinud ta ongi. nagu jäälilled. teadküll.

nutsin telefoni otsas. nutsin sõbrale kõrva sisse. "kuhu ma nüüd lähen? kes mind tahab? kes võtaks mu enda juurde, kui mul on kaks pampu käe otsas - üks väiksem, kui teine... ma olen nagu ankrus laste küljes." ja seesama sõber ütles kõige olulisemad sõnad. sõnad, mis hakkavbad mind igavesti elus saatma ja hädast välja aitama. "lapsed pole ankrud - nad on purjed"

kõik saab korda. this too will pass.

2 kaasa mõtlemist:

Pille January 28, 2009 at 4:23 PM  

Katja, ma hoian siin pöialt, et kõik korda saaks. Usu mind, tuleb kevad - soe ja päike - ja kõik paistab niiehknii helgem...

Veronika January 28, 2009 at 4:41 PM  

Ma ei tea, kas mõned asjad on helgemad kui kevadpäike junnid lagedale toob ja indlevate kasside kuse hais üle pea kokku lööb. Kuid sa ise tead, et kui saast kokku korjata ja ära visata tulevad esimesed rohelised udemed ikkagi lõpuks välja ja sa ise oled ehk helgem. Isegi kui sa peale prügi väljaviimist teise tee KOJU (sellesse kodusesse) valid.

Valikud on ainult sinu teha. Usaldus ilma kontrollita ei toimi (nagu näha). Aga äkki kontrolliga on kahe isiksuse koos olemine isegi parem? Kui reeaalselt mõelda ja püüelda, mitte niisama pimesi tunnetele lootes usaldades...

Või muuta midagi totaalselt. Alustades viisist kuidas hommikuti kohvi tehakse ja panna hoopis mees edaspidi sokke pesema või pesta neid koguni koos või vaheldumisi?

Su sõbrad on alati sinuga, su lapsed on alati sinuga ning sa saad kõike, mida iganes saavutada tahad. Otsusta siis kumba teed tahes. Kindlasti.