Terviseks!

Ma sattusin eile natuke hoogu ja nüüd saab meie pere nädal aega küüslauguleibu süüa :D Näksideks läks loosi kaks põrandaleiba e. kaks pannitäit leivatükke. Dippi tuli ka.. nii liitri jagu?? Et siis, kel soovi, astuge läbi - õlle või kalja peab ise kaasa võtma ;)

siinkohal natuke kaljajuttu - alecoq'i uus naturaalselt kääritatud kali ei ole nii hea, kui tanheuser ja tanheuser pole nii hea, kui kodune kali - ehk siis.. testisime üht ja testisime teist ja lõpuks pidime ikkagi kodus jälle kalja käima panema.

Arlesel on täna etendus. Ootan. Lähme enne teatrit ka bändikast läbi - ta veetis seal eile päris palju aega remonditöödega ja tahab nüüd uhkelt esitleda, millega hakkama sai :)

Kaspar nõuab kana. Võiks tehagi... peab rõõska koort ostma, saab teha kanakastet nii, nagu mu isa seda vanasti tegi... Arlesele ka meeldiks - olen selles üsna kindel. Ja meloni-banaani-ananassisalatit magustoiduks.. jep. (vahest on blogimisest kasu ka, saab menüü paika panna :D)

Lakkisin küüned ära - ei tundu nagu midagi erilist eksole.. aga ma ei ole seda mitu aastat juba teinud.. ise ka imestasin.. viimati ehk 2-3 aastat tagasi?? :D tegin prantsuse maniküüri.

Arlese ema ei lähegi poola - ei tea miks... Aarne muigas kuidagi eriti imelikult.. Paneb igatepidi mõtlema.. miks ta kaasa ei lähe??? See omakorda tähendab, et meie spaa-õhtugi jääb ära. tuleb lihtsalt näomask ja vann.

Alumised naabrid ei ole toredad.. pühapäeval terve hommiku korteris palli põrgatada ei ole tore. kell on 12 ja pall on põrganud viimased 3 tundi - on alles vastupidavus!!! hea, et neil pole pähe tulnud mussi kuulama hakata. (nende arvates on ainus õige muusika see, mida nemad kuulavad ja seetõttu on ülejäänud korterid sunnitud sama muusikamaitset jagama v vähemalt vägisi kuulama)

oijah - kana ahju ja puuvilju tükeldama. Et postitused liiga üksluiseks ei muutuks, teen pilte ka.. need siis hiljem ;)

tsaupakaa

enter a personal message

Et nüüd ausalt ära rääkida, miks asjad on nii, nagu nad on ja miks mu blogis ühtegi uut põnevat postitust pole, pean häbiga tunnistama, et mind on tabanud ning jalust rabanud raske tõbi - laiizgus condiites.
võtan küll vitamiine oma igasuguste antide kõrvale aga kevadväsimusest pole veel võitu saanud. Vähemalt niipalju olen ennast kokku võtnud, et koristanud olen hoolega. hoole ja armastusega.

Käisime nädala eest Anniga ortopeedi juures ja too imestas natuke, miks tibi ennast veel ei keera. No ta on neljakuune, enneaegne.. iga asi omal ajal - kui tunneb, et NÜÜD!, küll siis ka keerama hakkab...
Käisime sel nädalal Anniga neuroloogi juures ja Anni keeras. Kõigepealt külili ja siis ettevaatlikult kõhuli. Minu tubli tüdruk!! Nüüd rullib ennast juba igas suunas ja naudib südamest liikumist - kaua sa ikka paigal passid ja pikali lage vahid :)

Kaspar on hea - ei jonni nii palju ja ei kakle lasteaias.. Temaga on võimalik täiesti rahulikult rääkida, kui ta midagi poes nõudma hakkab. Räägin rahulikult ja palun tal oma soove põhjendada - niimõnigi kord oleme kalli ajakirja ostmata jätnud ja selle asemel hoopis väikse šokolaadi, pliiatsid või vahvaid autopiltidega või Lotte vihikuid ostnud. Kui ta niikuinii ajakirja lugeda ei oska, on tal vihikust vaat' et rohkemgi lusti. Ta hoiab Annit väga - käib ja kurjustab kõiki sosistama, kui pisiõde magab ja rõõmustab suure hurraaga, kui Anni üles ärkab. Teeb talle naljakaid nägusid, paneb lutti suhu ja käib oma mänguasju ja raamatuid õele tutvustamas. Rahu maa peal ja lastest hea meel :)

Arles.. ma tunnen temast koguaeg puudus ja ma olen üpris kurb, et me oma spaa-puhkuse edasi pidime lükkama aga.. teeme siis ise spaad - sauna ja massaazivanni, näomaski ja ihukoorimist. Ootan teda koguaeg koju. Lõpuks jõuab ka aga alati üsna hilja. See läheb mööda - pühapäeval on etendus - siis on suurem prooviperiood möödas. Oli ju minulgi üsna tihe proovigraafik.

PS. esietendus läks hästi - esmaspäeval teen midagi maitsvat näksi kaasa ja lähen salvestust vaatama - sebin vb endalegi koopia, siis saan analüüsida, kuidas paremini mängida järgmistel etendustel.

Kaspar tahab vanaisa juurde - peab vist homme õhtul linna minema.

Arles, 23

Arlesel oli sünnipäev. Päris raske on sellisele mehele kingitust teha. Käisin mitu nädalat mööda kauplusi ringi nagu kuutõbine - näppisin küll ühte asja, siis teist, lappasin raamatuid, valisin riideid.. NO EI OLE! mitte midagi sellist, mida kinkida tahaks, ei ole.. Siis ühel päeval käisime vennaga raamatu- ja muusikapoes.. plaat! jah, miks mitte!? :) cd - aga mitte selline netist-tõmmatud-ja-kodus-kirjutatud.. hea muusika on seda väärt küll, et poest päris plaat osta. Riiulitelt hakkasid silma kaks plaati, mille üle sünnipäevalapsel hea meel võiks olla:

1. KÖÖK - Telegramm









2. KAGO - Piimaš/Köngerjönks







pakkisin kingid ja peitsin need ära. Mingi aeg küsisin Arleselt, mida ta sünnipäevaks soovib ja ta kehitas selle peale õlgu: "võib-olla midagi muusikaga seoses". Tundsin sisimas rõõmu, et boksereid või t-särki ei ostnud :)

Õiget päeva ei jõudnudki ära oodata - 5-nda hilisõhtul andsin talle kingi kätte. Arles avas pakkepaberi ja tema näolt peegeldus rõõm. jess! läks täppi :) Kuigi lapsed juba magasid, pani ta plaadi vaikselt mängima ja palus, et ma tal juuksed ära värviksin. mulle eriti ei meeldinud see mõte, sest ta näeb oma soenguga päris hea välja.. aga kuidas sa ikka sünnipäevalapsele "EI" ütled. Värvisingi - tumedamaks. no, okei, mustaks :D
tegin talle näomaski ka ja läksime tuttu.

Hommikul soovisin õnne ja saatsin mehed tööle - pisema lasteaeda ja suurema juba tiba tõsisemale tööpõllule. tahtsin kodus toad ära koristada, et Arlesel hea meel oleks aga Anni oli erakordselt viril ja koristustöödest ei tulnud midagi välja. Tegin hoopis hunniku pirukaid - viineriga, moosiga ja kaneelisuhkruga ja laupäevaks tordipõhja valmis. Kaspar kinkis isale raamatu "Hakkame pihta, issi!", milles on 72 ühistegevust isale ja pojale ning vinge ahvipildiga kaardi, mille ta ise välja valis.









Õhtul pidasime lastega koos noortekeskuse sünnipäeva - tegime naljamänge, mängisime mälumängu ja jalgpalli, meisterdasime küpsisetorti ja Arles mängis kitarri. siis jooksin proovi. täna on esietendus. Arles etendust ei näe, tal on täna 2 kontserti aga õhtul saame kokku ja tähistame tema sünnipäeva ning saabuvat naistepäeva :)

Hello-hello!

arva ära, kellel oli sünnipäev? :D
eks ikka kõige suuremal Hello Kitty fännil, keda ma tean ;)



pruuni biskviitpõhja niisutasin kakaojoogiga, peale valge šokolaadi ja toorjuustu kreem, siis cappuccino-kreem ja kõige tipuks martsipanimassist kaunistus.

vastlad

Esmaspäeval käisin Viljandis noortevolikogu vastuvõtul. kutse tuli ja viisakas on ju minna, kui palutakse :) Esimese hooga ehmatas natuke ära ka - terve saalitäis tublisid ja hakkajaid noori, kõik mingi saavutuse pärast kohale kutsutud. Mina aga niisama - lihtsalt sellepärast, et vean noortekogu ja topin oma nina igalepoole :D Õnneks märkasin mõne aja pärast tuttavaid nägusid - Mart, Juhan-Mart, Monika, Kaur, Agnes, Kristjan ja Krissu :) vähemalt vestluskaaslased on olemas. ja veel millised - esialgu üsna morn õhtupoolik sai tõeliselt nalja ja naeru täis.
Siis kukkus kell - pidu sai läbi, tõllad muutusid kõrvitsateks, kenad noormehed hiirteks ja trepp oli jalast pudenenud kingi täis. Kutsusin Arlese endale järgi ja sõitsime kodu poole.

Alles mõni kilomeeter enne Kolga-Jaanit meenus, et teisipäeval on ju vastlapäev! ja meil ei ole ei hernesuppi, ei vahukoort, ei kuklit. "kas läheme Põltsamaale poodi?" - Arles loeb mõtteid :) Plaan oli osta kukleid - mitte valmis vastlakukleid vaid näiteks rosinakukleid ja vahukoort. kukleid ei olnud - ei maximas ega selveris.. mitte ühtegi. ok - võtame siis vahukoort, ma teen muffineid ja paneme sinna vahukoort vahele! aga... ka vahukoort ei olnud üheski poes. FAIL-FAIL-FAIL trummeldas mu peas. vastlapäev tuleb läbikukkumine! :( igaks-juhuks võtsin poest kaasa paki kuivpärmi, sest ka presspärm oli otsas ja sama targalt sõitsime koju tagasi.

Ma ei ole kunagi kukleid küpsetanud. Saiataigen ei ole mul kunagi õnnestunud. Väriseval käel panin piima kastruliga pliidile soojenema, segasin pärmipulbri jahu sekka, riivisin pisut muskaati ja puistasin jahusegule suhkrut, soola ja kardemoni. Kui piim oli käesoe, sulatasin sinna sisse pool pakki võid ja lisasin vedeliku jahusegule. tibake jahu veel juurde - et taigen oleks "õige" ja jätsin kerkima. Kerkinud tainast vormisin väiksed pallid ja jätsin plaadile kerkima. ja siis ahju. Arles tõi kohalikust poest vahukoort, vahustas selle (sest mina suudan selle alati võiks kloppida) ja kuklid tulid ahjust. Ja ei olnud üldse FAIL! :) täitsa OK oli :) kohe täitsa OK..


Anni sai näpuotsaga vahukoort maitsta aga enamus sellest ei jõudnudki keelele :D

killud

käisime juuksuris. Mina ja Kaspar.
Kaspar juuksuritädile lõikusmasina kohta: sellega saab habet ka lõigata
tädi helgi vastu: jajaa, siis kui sul habe kasvab, siis lõikan sul sellega habet ka
kaspar: ei, siis ma lähen kooli


Arles ja Kaspar sõidutavad Raido töölt koju:.
Kaspar Raidole: Joodikud ei tohi autoga sõita. viime su ruttu koju ära!


Kaspar istub kingariiuli otsas - üks peegel ees, teine käes. vaatab oma peegeldusi ja arutab omaette:"see olen mina, see olen mina, see olen mina ja see olen mina, see olen mina, see ka olen mina.. oi, see ei ole mina. see on puhta saabas!"

naistekas.ee :D

ma ei loe muidu igasuguseid naisteportaale aga msn-i tekstiaknas vilkus tekst: "kas truudus on oluline?" ja mind hakkas huvitama..

copy-paste:

Tõsise suhte puhul tundub truudus olevat hädavajalik „element“. Kuidas sa ikka saad ennast mitmes mõttes avada inimesele, kes oma hinge, keha või mõlemat aeg-ajalt teise naisega jagab? Siingi on aga „võimalikud variandid“.


„Ega ma usaldusega ei k..i, vaid kehaga,“ kirjutas keegi mees hiljuti naistekas.ee kommentaarides. Kas on see järjekordne asi, mida meil, naistel, tuleks meestelt õppida? Mõned naised oskavad seda juba loomu poolest: võtavad, mida neil vaja, ja kõik. Järgmise korrani.

Aga nendegi haavamatus mõraneb. Selleks on vaja vaid üht: kiindumust.

Hiljuti tõestasid teadlased, kellele meeldib tõestada asju, mis teistele inimestele on aegade algusest selged, et seksimise ajal tekib naiste kehas oksütotsiini-nimeline hormoon. Teadlased nimetavad seda armastuse hormooniks ja see tekitab inimestevahelist usaldust, empaatia- ja armumistunnet. Seda hormooni tekib ka meestel, aga tunduvalt vähem.

Mis sellest järeldub? Et isegi kui paar on otsustanud „lihtsalt“ armukesed olla, kiindub üks neist teisesse peagi paratamatult. See üks on enamasti naine. Ja kui hing on mängus, ei piisa enam ainult kehast. Nüüd vajab naine tunnet, et ta võib meest usaldada.

Mees aga, kes ei pruugi olla samamoodi kiindunud, „k...b“ endistviisi ainult kehaga, mitte usaldusega, kui veel kord kommentaatori sõnu kasutada. Meeletu seks ei takista teda järgmisel päeval teise naisega sama tegemast. Kui pole usaldust, siis ei takista teda miski.

Pole vist vaja öelda, kes varsti hullult haiget saab. „Kuidas ta võis niimoodi teha, kui...“ Ilmselt on kõik naised seda refräänina korduvat kummituslauset sajal erineval moel lõpetada püüdnud ja jäänudki vastuseta. Sest naise jaoks on selline käitumine absoluutselt arusaamatu ja võimatu, samal ajal kui mees ei oskagi seletada, miks ta nii tegi. Nii lihtsalt juhtus, ja see polegi tema jaoks midagi erilist.

Milleni ma tahan välja jõuda: see vist pole tõesti midagi erilist. Meiegi võiksime endale rohkem sellist käitumist lubada. Tõepoolest, seksitakse kehaga, mitte usaldusega. Armastatakse seevastu hinge ja usaldusega. Tehkem siis neil kahel hormoonide kiuste korralikult vahet ja osakem neid lahus hoida.




tõsi.