külaskäik

väga palju võib ühe õhtuga juhtuda. käisin kosmikuid kuulamas-kaemas ja sattusin kokku ammuse sõbraga - või siis lähedase tuttavaga. lõbus õhtu paisutas seltskonda ja seesama seltskond otsustas peale pidu "edasi" minna.. ehk siis kellelegi külla. kellele? martinile. ega ma rohkemat teadnud.. olin üsna võõras või siis oli seltskond seda. igatahes oli edasi minemine väga hea mõte, sest inimesed olid väga armsad. hoolimata sellest, et seltsilisi oli üsna palju, pani võõrustaja kohe kartulid keema ja ahju järgi, sättis mängima vinüülplaadid ja mõnusalt praelõhnases söögitoas tekkisid vestlusteemad ise-enesest. ja pidin jällekord tõdema, erakordselt vahvaid ja heasüdamlikke inimesi on olemas :) kell kolm öösel sõime kõik nagu üks pere laua ääres ime-ilusatelt savitaldrikutelt oma killukest liha ja paari kartulit aga see oli nii hea :) hea südamega valmistatud ja lauale kantud..
ja korter oli muinasjutuline.. maja oli ehitatud järve-äärsele mäeküljele nii, et välisuksest sisenedes tuli esmalt trepist laskuda (nagu keldrisse minnes), et jõuda rõduga korterisse. rõdu selline kivist, suur ja kaares - vaatega lumisele rannale ja järvele. suure lauaga suur söögituba ja avatud köök, söögitoas uks rõdule ja kapi kohal Ave Nahkuri pilt :)


kui ma ennast oma kodus nii koduselt ei tunneks, võiksin vabalt selles korteris elada. selle maja ümber pole autoteid, on teised sama vanad ja sama kummalised majad.
Rääkisime Martiniga päris palju kodust ja kodutundest ja ma väga-väga loodan, et ta hakkab Viljandit oma kodulinnaks pidama. Mulle meeldib see linn siiani. Ei teagi nüüd, kas olin mina võõras ja teised kohalikud või pigem vastupidi :) Igatahes suur aitäh Martinile, Kõivule, Sassile, Laurale, Kellile, Leenale, Allanile ja sellele poisile, kes prantsusmaalt tuli (kui keegi nimetamata jäi, siis kindlasti teile kah! :) ilus õhtu oli..
Ja peremees Martin saab oma külalistega suurepäraselt hakkama!