minu väike Langebraun

lapsepõlvest mäletan nelja mälupilti viljandi lossivaremetest. esimene pilt on kassikäpajäljest peaväravas.. kui sinna näpud sisse panna ja midagi soovida, läheb soov täide. tean seda päris kindlalt, sest kolme-neljasena sain endale jõuluvanalt kauaigatsetud punased botikud. kuidas jälg üldse müüri sisse sai? kui savitelliseid enne põletamist kuivama jäeti, jooksis pottsepa kass üle telliste ja üks selline kivi sattus müüri sisse värava kõrvale... nüüdseks on kassikäpajäljest üsna vähe alles, sest ajudeta vandaalid on selle puruks peksnud ja üles leiab jälje vaid see, kes kindlalt selle asukohta teab...

mälupilt number kaks: maavanaema klaaskapis oli suur martsipanist pilt.. lainelise servaga nagu pirukas. martsipanpildile oli reljeefselt surutud ja hiljem käsitsi üle maalitud vaade viljandi lossivaremetele. kapis oli alati väike teekann, milles kalevi minišokolaadid "anneke" või "nurr" - neid võisime maiustada aga martsipanist figuure puutuda ei tohtinud.. sellegipoolest olid magusast massist piigal tallad hambajälgedega ära kraabitud ja viljandi vaatega pildi servad kergelt näksitud..

kolmas mälestus on mingist vabaõhu-üritusest.. maituli vms.. palju rahvast, kukerpillid, äädikane šašlõkk ja lõke. oi, kuidas mulle meeldis väiksena kaua üritustel viibida.. (ma olin üsna asjalik laps ja võisin mitu-mitu tundi vaikselt oma kohal olla.. seepärast võeti mind rõõmuga teatrisse ja kontserdile kaasa) igatahes on kogu see melu ja rõõmus rahvamass mulle sügavale mällu süübinud.. tänapäeval on küll samad varemed ja sama rahvamass, sama muusika ehk isegi aga inimestel pole lugupidamist.. ei teiste ega enda suhtes. juuakse täis ja kakeldakse-karjutakse ja ollakse nõmedad...

viimane mälupilt pärineb ka nana (maavanaema) vitriinkapist - pisike tuhatoos kuldse randiga... rant ja serva muster on küllaltki kulunud aga pilt sellel on väga selge ja väga tuttav.. see värav selle kassikäpa jäljega :) ja mõne aja eest leidsin pisike suveniir-tuhatoosi üles ja mu rõõm ei ole otsatu selle pärast, et tegu on kuulsa Langebrauniga või, et oksjonitel need vidinad hirmkalli hinnaga müügis on... see on killuke mälestust. killuke minu lapsepõlvest - see killuke, mis ütleb "vaata, et sa seda ei puutu, kui kunagi suureks saad, saad selle endale aga praegu ära seda puutu"



nüüd tuleb vääriline vitriinkapp muretseda ja oma laste ning kunagi ka laste-laste jaoks mälestusi ja ajalugu koguma hakata :)