seier-tüdruk

Anni naeratab ja naerab. Nagu teletupsude päike - nii rõõmsa kilgatuse ja lalinaga. Väike päike... Ta nii tahab rääkida.. või siis.. ta räägibki ja ma nii tahan temast aru saada.. ta räägib palju, seletab mulle koguaeg ilma-asju ja universumi saladusi aga ma olen nii rumal. minu jaoks tunduvad kõik tema sõnad suured, pehmed, roosad ja magusad. nagu vahukommid. ja ta vaatab mind jälle sellise pilguga, nagu mõtleks: "kui täiskasvanuks saamine tähendab nii rumalaks jäämist, siis ma ei tahagi täis kasvada"... ära kasvagi :) laps on hea olla. jää igavesti lapseks. lastel on väike päike igas päevas ;) suurtel ka tegelikult aga nad tihtipeale ei oska seda näha..

Panin Anni tekile siputama. Avastasin, et ta peaaegu keerab ennast seljalt kõhule... aga lahe on see, et ta liigub nagu seier. Ehk siis mina panin ta peaga ukse poole ja ta sahmerdab ja tõukleb (tõukamisega pole siin mingit pistmist, pigem tõuguliku liikumisviisiga), lükkab ennast jalgadega ja krussib teki selja all krookesse ning ongi ennast 180 kraadi ümber keeranud.. nagu kella kuue pealt kaheteistkümneks. See on nii väike asi aga ma olen igast tema edusammust ja uuest oskusest täiesti sillas :D

ja aeg läheb. Kaspar on juba neljane. sama palju veel ja Anni on neljane. ja Kaspar on siis juba koolipoiss.. aeg kaob (rõõmud jäävad - HAHA) Lapsed on elu seierid. Tiksuvad verstaposte ja ilusaid aegu.