seier-tüdruk

Anni naeratab ja naerab. Nagu teletupsude päike - nii rõõmsa kilgatuse ja lalinaga. Väike päike... Ta nii tahab rääkida.. või siis.. ta räägibki ja ma nii tahan temast aru saada.. ta räägib palju, seletab mulle koguaeg ilma-asju ja universumi saladusi aga ma olen nii rumal. minu jaoks tunduvad kõik tema sõnad suured, pehmed, roosad ja magusad. nagu vahukommid. ja ta vaatab mind jälle sellise pilguga, nagu mõtleks: "kui täiskasvanuks saamine tähendab nii rumalaks jäämist, siis ma ei tahagi täis kasvada"... ära kasvagi :) laps on hea olla. jää igavesti lapseks. lastel on väike päike igas päevas ;) suurtel ka tegelikult aga nad tihtipeale ei oska seda näha..

Panin Anni tekile siputama. Avastasin, et ta peaaegu keerab ennast seljalt kõhule... aga lahe on see, et ta liigub nagu seier. Ehk siis mina panin ta peaga ukse poole ja ta sahmerdab ja tõukleb (tõukamisega pole siin mingit pistmist, pigem tõuguliku liikumisviisiga), lükkab ennast jalgadega ja krussib teki selja all krookesse ning ongi ennast 180 kraadi ümber keeranud.. nagu kella kuue pealt kaheteistkümneks. See on nii väike asi aga ma olen igast tema edusammust ja uuest oskusest täiesti sillas :D

ja aeg läheb. Kaspar on juba neljane. sama palju veel ja Anni on neljane. ja Kaspar on siis juba koolipoiss.. aeg kaob (rõõmud jäävad - HAHA) Lapsed on elu seierid. Tiksuvad verstaposte ja ilusaid aegu.

tsirkust ja leiba

käisin täna proovis.. etendus hakkab ilmet võtma... nagu ikka, mängin mina narri.. külatotukest, juhutöödel käivat joogilembest Triinut, kes armastuseleegis kõrvetada saab.. vähemasti pakutakse meil laval pannkooke, võileibu ja napsu :D keset neljandat pilti käis lava kohal hirmus sahmimine.. nagu lind oleks puuri või püünisesse kinni jäänud. maris ehmatas.. me teised ka.. ja siis ma läksin teda otsima - meie väikest tiivulist.. kolistasin redelite ja trossidega aga ei midagi.. ei ühtegi häält ega tiivaraputust. nojah, võib-olla lendas ära.. kuskile .. kõrgele lae alla ja sealt kuskile .. välja? aga ei.. sealsamas, minu kõrval - otse lava kõrval seinal - nii pisike, nii karvane, nii armas.. nii pisikesed sõrmed ja kõrvakesed.. nii armas.. oeh :)


nana-nana-nana-nana-bätmään!

hommikuks tuleb röstlleivale juustu-küüslaugu-määre - inspireeritult õuduslugudest selle väikese sahmerdaja kohta.

hapukoor, riivitud juust, natuke soola, natuke majoneesi ja 1 pressitud küüslauguküüs. sega kokku ja määri soojale röstleivale või -saiale. head isu! hoiab külmetuse ja vampiirid eemal :)

kõige suuremale (magusa) sõbrale

Kui ise ei viitsi/ei oska/ei saa šokolaadikomme teha (õpetus magusa sildi all), võib kinkida ka poe-šokolaadi. Aga selleks, et see südamlikum, isiklikum ja erilisem oleks, võib seda pisut tuunida.

Võta šokolaadilt ümbrispaber ära. Foolium jäta alles.


Mõõda värvilisest paberist ümbrispaberi suurune tükk ja lõika välja. Voldi ümber šokolaaditahvli, et näha, kuhu jääb keskkoht.


Asu paberit kaunistama :) Kasutada võid käsitöö-templeid, näpuvärve, viltpliiatseid, kleepse, väikseid fotosid, pilte ajakirjadest vms. Fantaasial pole piire :) mina kaunistasin templivärvide ja tintenpennidega.


Sidusin šokolaadile ilusa punase paela külge, tegin samade templivärvidega väikse sildi, kuhu saab sõbrapäeva-tervitused kirja panna, viimistlesin ümbrispaberi ja -
VOILA!


pildid on klikatavad

tegin kommi, tegin-tegin

juhuks kui keegi ei usu ;)



nii palju tegin seekord

Haiged lapsed ei magagi öösel
nad vaatavad valget lage
avatud silmil, pisarad palgel
paluvad mõistmatult tuge

(kosmikud)


arles on haige. ma tean et niimõnigi ütleks nüüd parastavalt: KARMA!
veel eile ütlesin seda isegi irooniaga pooleks. nüüd on nii valus vaadata pisaraid. nii kasutu abitus. mida saaksingi mina teha, kui isegi meedikud teda aidata ei oska. ma ei taha talle halba. tõesti ei taha.. ma ei taha seda kellelegi.
teen kõik, mis ma oskan ja saan. ehk hakkab parem... ehk saab öösel magada... ehk peab hommikul eriarstile minekuni vastu...


puhun peale.

päike on täna erakordselt ere. viilkatused moodustavad päikesetõusule ette jäädes hiiglaslikke hambarivisid aga need hambad ei hammusta, need on naeratuses vilksatavad hambad. taevas on hele ja puhas ning korstnast tõusev suits on kodusem kui varem. kütmise lõhn õues - nii argine ja samas..

milliseks mu päev kujuneb, oleneb suuresti muusikast, mida ma parasjagu kuulan. Kuulan, panen riidesse, kuulan, pesen hambaid, kuulan, lippan kohvitassiga elutuppa tuttavaid ridu kaasa lauldes. panen kohvitassi kolksatusega lauale ja potsatan arvuti ette.. "...I just close my eyes and we fall.. Only sky, only sky, let the world be without us tonight.."
parandamatu romantik, ma ütlen :)

Täna olen oma mehele hea naine. Täna on kohe selline tuju.. Et koristaks ära, mis veel pooleli, peseks ära, mis veel pesemata. Küpsetaks talle lemmik-kooki... Oleks kevad, tooks aiamaalt lilledki vaasi :)

asjalik. ha-haa :D

lubasin esmaspäevaks asjalikku postitust. noo.. jah. nüüd on asi sealmaal, et ai-kommeri-ker-kommerid tegin valmis - kommid kookoses, kakaos ja suhkrukaunistustega. anni tekike ootab serva-kantimist, Ingale ja Marisele tegin sünnipäevaks nimelised tassid valmis, tegin pilte ka.. et nagu tõestusmaterjal või nii aga... tegin pilte fotokaga.. ja see arvuti meil siin laual ei tunnista seda fotokat. ja ma olen nii ülbe küll. et telefoniga asju üle pildistama ei hakka vaid ootan, kuni arles noortekast fotoaparaati-tunnistava-läppari tagasi toob ja teen siis eraldi pildi-postituse tänase päeva tegemiste kohta :P