minu kodu... unistustes...

armastusest nööpide vastu

mulle hirrrrrrmsasti meeldivad nööbid.. mu vanaemad mõlemad kogusid nööpe ja minu suureks õnneks jäid need aardeid täis purgid ja karbid mulle. poest ostan vahest nööpe pelgalt selle pärast, et need on niiiii ilusad ja head. (kes kunagi kangapoest nööpe ostnud, teab, kui hirmkallid need pisikesed pudinad on) kunagi tegin vanadest nööpidest kardina.. (päris mõnus taaskasutus-idee ;) ja kõige soodsam moodus endale nööpe hankida, on kõikvõimalike kaltsukate soodus-kastid - kui rõivad on kulunud ja katkised, ei tähenda see veel, et need väärtusetud oleksid - vaata nööpe! eriti armsad nööbid on väikelaste riietel..



ehk siis.. tänane aplaus kuulub nööpidele :)

kui tekib isu millegi väga erilise järele, võid nööbid ise valmis pusida. Selleks vajalikku polümeersavi saab ntks Centrumi kirjatarvete poest...






need polümeersavist nööbid ootavad endale uusi omanikke ;)

?

kui sa kedagi väga väga armastad ja ta sellest ei hooli, on see tema üle- ja enese alahindamine.

kas sa armastad teda nii palju, et võiksid temaga maailma lõppu minna?
kuid kas sa armastad teda nii palju, et võiksid temaga siia samasse paigale jääda??

*

mu aed õitseb ja mina selle sees
sõrmed muruvaiba sisse juurduvad
rõõmupisaratest kastevees
ja varbad ülal taevasina puutuvad

soojast mullast rüüpan sõõmu
ja naudin üks olemise rõõmu

hiirekõrvus tärkavad huuled
ärkab hingeaurus varakevad
üle lauba tormavad tuuled,
avalisilmi silmad kinni suudlevad


olla on hea